Armastusel pole piire. Kui te olete armastuses, hävivad kõik piirid. Armastus on kõigi tingimuste ja olukordade piiridest kaugemal. Ta väljub keha, vanuse, intellekti, talendi, soo jms piiridest. Ta on lihtsalt teisel pool igasuguseid piiranguid. Armastuses teie ego hävib ja lahustub. Vaat millepärast on armastus nii hirmutav. Kui te ei suuda lasta sel sündida ja alistuda, siis muutub see sama armastus – tugev armastus, tugevaks vihkamiseks ja hirmuks. See on see, mis juhtub kõigi lähedaste suhetega kogu maailmas.
Armastus põrmustab ego. Ta ei luba teil klammerduda mingitesse samastumistesse ega barjääridesse. Aga seda, kes on harjunud elama siltide ja samastumistega, nende puudumine hirmutab. Ärge põgenege armastuse eest ja ärge pugege peitu! Vihkamine ei tee teid kuidagimoodi paremaks. Vihkamine võib luua vaid põrgu teie jaoks. Kuidas muutub armastus vihkamiseks? Meil on vaja sellele mõelda. See toimub ootuste pärast. Teie armastus on tingimuslik. Temas on mingid ootused. Kui teie armastus on tingimuslik “Kui oleks see, kui oleks teine”, siis tekivad viha ja ärritus. Aga kui tekib viha, tunnete te end süüdlasena. Teie armastuses on ootused. Tingimused armastuses toovad ärrituvuse, mis muutub süüks. See muudab lõpuks teie ilusa armastuse vihkamiseks. Seepärast lisage oma armastuse säilitamiseks talle Teadmised. Elu Satguru energia juuresolekul hoiab teid armastuses hirmust eemal. Satsangi arm lubab teil õitseda tänutundes ja ükskord muutute te elus tänulikuks ilma igasuguse hirmuta. Vaadake, te tunnete süüd sellepärast, et armastate. Te ei tunnete kunagi süüd kui armastust üldse ei ole. Inimesed tunnevad end süüdi Jumala ees, sest armastavad Jumalat. Inimesed tunnevad, et on teinud midagi valesti. Kui teie armastus on tingimuslik, siis arvate, et ka Jumala armastus on tingimuslik. Teie tegemised vastavad süütundele. Väike kübe süütunnet võib teha teid tähelepanelikuks. Maailm koosneb kolmest gunast (ehk aktiivsustest). Teie asute nende piiridest väljaspool. Te olete puhas tingimusteta armastus, puhas kuld. Kuid sellest puhtast kullast ei saa te teha kaunistusi, seepärast lisate te täiteaineid – üks protsent, üks näpuotsatäis. Natuke hirmu, süütunnet, viha – see on normaalne nagu sool toidus, kõigest näpuotsatäis. Muidu maailm ei tööta. Kuid mitte rohkem. Inimesed kardavad saada trahvikviitungit, seepärast peatuvad nad punase tule ees. Hirm pidurdab teid. Te vähendate gaasi. Väike kübe süütunnet on vajalik ainult selleks, et te ei kordaks midagi uuesti. Tehtut parandada on võimalik ainult selle väikese süütundega, muidu ei saa see tegu parandatud. Kuid süü ei tohi teid vaevata. Väike kübe kõigest sellest on kasulik, kuid kui need tunded hakkavad kasvama, piire ületama, siis muutuvad nad vihkamiseks. Säilitades meeles Piire, teadvustades allikat, lõplikku eesmärki, jääte te kontsentreerituks ja tasakaalukaks. Kõik muutub. Keha kaob, maa pöördub oma kohale tagasi, vesi muutub veeks. Te sulandute ühte kogu kosmosega. Kui on see tunnetus, siis kõik lihtsalt toimub teie kaudu. Miski ei jää pidama. Naeratage rohkem, lubage kõigel juhtuda. Jälgige kuidas kõik muutub – selle tunnetusega olete te kontsentreeritud.
Ma pole sind kunagi näinud,
Kuid ma olen sinusse armunud.
Ma pole kunagi kuulnud su nime,
Kuid mu süda tuksub sellele.
Ma pole sind kunagi puudutanud,
Kuid sa oled igas mu Olemise rakus.
Ma pole sind kunagi kohanud,
Kuid sina – see olen mina.
Kui mina kaon – eksisteerid sina.
Kõik, mida ma soovin tunda – on lahustumine.
Kõik, mis ma soovin olla – on olla üks.
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar