Kahtlused – see on hall piirkond. Hall – see on mitte valge ja mitte must. Aga kuidas kahtlustega hakkama saada? Ei sündmused, ei teadmised ega kokkulepped ei aita. Aga mis siis aitab?
On vaja võtta seda kas musta või valgena.
Pidage seda mustaks ja võtke see sellisena vastu. Või pidage seda valgeks ja võtke vastu sellisena. Ja vaadake halli kui musta ja valge varju. Kuidas te ka ei arvaks, võtke see vastu. Ausalt või mitteausalt – võtke vastu. Siis on meel rahulik. Te ei ole hallis piirkonnas.
Pöörake tähelepanu, silmad – tumedad, kulmud – tumedad, kilpnääre – keha kõige võimsam organ – must. Ilma mustata pole võimalik elada – see on osa teist.
Või võtke seda kui valget. Silm on samuti valge, luud on valged, skelett on samuti valge.
Viige see musta kategooriasse – pole tähtis – ja võtke vastu. Viige see valge kategooriasse – pole tähtis – ja kahtlusi pole. Olge veendunud: “Ma võtan vastu. Nad pole ausad, ja ometi – nad on osa minust.” Vot nii. Ja lõpetatud.
Kahtlus – see on soov millestki eemale hoida. Kahtlused – see on ajutine seisund. Ei üles ega alla. Seal sünnibki pinge.