Ăpetaja â see on ukseava. Ja ukseava peab olema palju kĂŒtkestavam kui maailm. Niipalju, et te suudaksite talle lĂ€heneda. Keegi seisab tĂ€naval, seal sajab vihma, on Ă€ike vĂ”i hoopis lÔÔmav pĂ€ike. Nad tunnevad puudust varjust. Nad vaatavad ringi ja otsivad ukseava. Keegi tuleb ukseava juurde. Ukseava on palju kutsuvam, palju kĂŒtkestavam, palju pidulikum, palju rÔÔmsam kui ĂŒkskĂ”ik mis muu selles maailmas. Mitte miski muu selles maailmas ei saa anda nii palju rahu, Ă”nne ja rahulolu.
Â
Ăkskord te liginete ukseavale, sisenete ja nĂ€ete maailma sealtpoolt. Te nĂ€ete maailma Ăpetaja silmadega.
Â
See nĂ€itab, et te olete jĂ”udnud Ăpetaja juurde, muidu vĂ”ite te ikka veel seista tĂ€naval ja vaadata ust. Aga ĂŒkskord te astute uksest sisse ja hakkate maailma nĂ€gema Ăpetaja silmadega. Mida see tĂ€hendab? Igas olukorras, mis teie ette kerkib, hakkate te mĂ”tlema: âKui see olukord seisaks Ăpetaja ees, kuidas tema siis talitaks? Kui tekiks selline raskus, kuidas tema seda lahendaks? Kui keegi laidaks Ăpetajat... vĂ”i midagi sarnast, kuidas tema sellega toime tuleks?â
Â
Vaadake maailmale kogu aeg Ăpetaja silmadega. Siis nĂ€eb maailm palju kenam vĂ€lja, mitte vastik paik, vaid paik, mis on tĂ€idetud armastusega, tĂ€idetud Ă”nnega, ĂŒhendusega, kaastundega ja kĂ”igi voorustega. Maailmas on palju rohkem naljakat. Vaadake lĂ€bi ukseava, siis pole hirmu. Te hakkate vaatama maailmale ilma hirmuta. KĂ”igis teie suhetes, kellega need ka ei oleks, ei saa olema mingit hirmu. SellepĂ€rast, et see on pelgupaik ja varjualune. Kodust vaatate te Ă€ikest, vaatate tormi, vaatate eredat pĂ€ikest. Teie sees on Ă”huline seisund. VĂ€ga jahe ja meeldiv. VĂ€ljas on kuumus. Teie olete eimiski. SeepĂ€rast, et pole midagi, mis vĂ”iks teid viia rahutusse, teie tuju rikkuda vĂ”i vĂ”tta teilt tĂ€iuslikkuse, terviklikkuse. Nii ilmub turvatunne, tĂ€iuslikkuse tunne ja Ă”nn. Selles ongi selle mĂ”te, miks omada Ăpetajat.
Â
KÔik suhted maailmas on vastuvÔtlikud arusaamatustele. Te loote suhteid. Ja te hÀvitate neid. KÔik suhted vÔivad olla hÀvitatud vÔi taasloodud ja uuesti hÀvitatud. Eksisteerb nii veetlus kui vastikustunne. See on maailm. See on Samsara.
Â
Aga Ăpetaja â see ei ole suhted. Ăpetaja â see on Kohalolek. Tunda Ăpetaja Kohalolu â see on vajalik. Ărge looge vastastikuseid suhteid, Ă€rge tehke Ăpetajat osaks oma maailmast. Siis juhtub nii:â Oo, ta vaatas mu poole. Oo, ta ei vaadanud mu poole. Oo, ta ĂŒtles seda. Oo, ta ei öelnud seda. Oo, keegi on lĂ€hedal, aga mina mitte.â Ilmub kĂ”ik see prĂŒgi. Tunnetage Ăpetaja Kohalolu â see on igavene. See oli teiega varem, on praegu ja saab olema ka tulevikus.
Â
Ăpetaja â see on Kohalolu. Maailm â see on suhtelisus.
Â
Aga suhtelisus omab piiranguid. Kohalolu ei ole piiratud. Kohalolu â see on ĂŒĂŒratu, lĂ”putu, kĂ”ikehĂ”lmav ja kĂ”ikelĂ€biv. Ja Ăpetaja Kohalolu teie elus toob kĂ”igi suhete Ă”nnestumise. Iga suhe muutub sooritatuks Ăpetaja Kohaloluga teie elus.