Kõik on liikuv, kõik on dünaamiline, kõik kasvab, muutub, muutub pidevalt, kas pole nii? Kuid me ei näe seda sel viisil. Kui keegi kohtab teied mõne aja möödudes, vaatab ta teid ja ütleb: „Oo, sa oled paksuks läinud” või „kõhnaks jäänud”. Või vaadates oma riietele, ütlete teie: „Jah, mu püksid on minu jaoks laiad.” Või „Mu pluusid on liiga väikseks jäänud”. Või veel midagi.
Muutused on alati näha ainult millegi suhtes, sest suhestudes, võrreldes, võite te muutusi näha. Kui me näeme, et kõik muutub, siis me võime näha ka seda, mis ei muutu. Mis see on – see, mis teis ei muutu? Te ei saa seda näha, kuid te võite seda tunda. Te võite lihtsalt minna selle juurde ja vaadata seda. Ja see miski muutumatu on kõigi tegevuste tunnistaja, kes ise midagi ei tee.
See muutumatu eksisteerib igal pool, on olemas kõikjal. Te võite teadvustada: „Minu kehas, sügaval mu sees on miski, mida ma nimetan Minaks ja see ei muutu”. Kõik ülejäänu muutub – mõtted muutuvad, ideed, emotsioonid, tunded tulevad ja lähevad, keha elab üle suuri muutusi. Keha muutub nii kiiresti! Iga minut sünnivad uued rakud, vanad rakud surevad. Meie veri muutub. Kõik vedelikud kehas muutuvad 24-48 tunni jooksul. Lihased, luud, nahk – kõik see muutub 2-3 nädalaga. Kogu keha, mis näib olevat stabiilne – ei ole seda. Ta muutub. Siis see muutumatu, mida me ähmaselt tunnetame kusagil sisemuses, muutub selgemaks ja selgemaks meie sees, kõikjal. See muutub selgemaks kõikjal loodus. Nagu samadhi meditatsioonis, kogete te mingit muutumatuse tunnet, midagi väljaspoololevat. Nüüd ärgake ja vaadake, et seesama eksisteerib kõikjal. Ärge piirake muutumatu tajumist ainult meditatsiooniga.
Avatud silmadega te näete, et ujute selles muutumatus. See on elus teadvus, mis esineb igas loodu osakeses. Kui te piirate oma reaalsuse tajumise ainult meditatsiooniga, olete te jälle seotud. Näha seda tunnetust kui elus reaalsust kõigis oma tegevustes – see on vabadus.
Kui väike mõistus on blokeeritud, on ta hõivatud kõigi nende tähtsusetute asjadega siin ja seal, tähtsusetute objektidega, sündmustega, näidetega, inimeste tähtsusetute sõnadega, hinnangutega või süüdistustega või solvangutega. Mõistus jätkab nende mälumist nagu närimiskummi närimist. Närimiskumm ei toida teid, ainult suu väsib ära – te ei saa närimiskummist midagi! Täpselt samuti jätkab mõistus rumalate, tähtsusetute asjade ja sündmuste mälumist. Ärgake mõistuse sellest seisundist ja vaadake reaalsust. Miski pole staatiline. Kõik muutub. Inimesed muutuvad. Kõik lahustub ja sünnib uuesti ja jälle lahustub. Uuesti ja uuesti. Jätke väike mõistus kõrvale. Sel hetkel, kui te loobute väikesest mõistusest, olete te vaba. Vabanege oma muredest, depressioonist. Lubage mõistusel rahuneda, jahtuda. Jätke ta kõrvale. Teie mõistus keeb olnust ja tulevast. Kui te soovite omada kirglikku igatsust, igatsege jumalikkuse järele. Olgu see igatsus millegi väljaspoolse järele.
Anumas on ruum. Poti sees ja väljas on ruum – sisemine ja välimine. Kuid see on kõigest üks ruum, mis on jagatud kaheks. See pole kaks eraldi ruumi. Täpselt samuti on teie keha ümbris, mis ümbritseb ruumi. Kui see on eemaldatud, jääb ainult ruum. See on esimene tunne, kui inimene sureb. Kui te surete, siis esimene tunne, mis teis tekib, on mõte: „Oo, minuga pole midagi juhtunud.” See on nagu heita pluus seljast ja panna see ära. Te ei saa suhelda inimestega enda ümber, te ei saa neile öelda, et te olete siin, aga nad nutavad. Te olete terve, midagi pole juhtunud ja sisemas te tunnete end väga rahulikuna, rõõmsa ja õnnelikuna. Tunnete suurt vabadust. Te olete kaalutu, te võite minna läbi seina. Te teate kõike. Pole muret. Meel on vaikne. Teiega pole midagi juhtunud. Ainult keha on eemaldunud. Te ei tunne soovi veel kord tagasi pöörduda oma vanasse riietusesemesse, see on hall ja ebameeldiv. Kui te kord juba võtsite ta seljast ja viskasite maha, siis te näete, et ta on üleni määrdunud ja ärakantud. Te ei taha teda võtta ja uuesti kanda. See on lihtsalt reaalsuse miniatuurne kogemus. Inimene on sellel hetkel nii hämmeldunud, sest ta ei tea, miks teised inimesed on õnnetud. Ja ta isegi ei tea, et ta on surnud, et ta on kehast lahkunud. Vaat millepärast keha siin Indias iidsetel aegadel kremeeriti. Muidu võis hing end vahel siduda, ta ei tea, kuidas eralduda surma jäänustest. Seepärast lauldi mantraid, mis tähendab: „Vaata, sa ei ole liha, ega luud, sa oled puhas teadvus” ja see mantra võis teid vabastada.
See, mis on vormitu, osutub tõeliseks. Vorm – see ei ole tõde, sest vormid muutuvad. See, mis ei oma mingit vormi – kuidas saab see muutuda? On üks väga väljakutsuv ütlemine: „See, mida te näete, ei ole tõde.” See, mida ma näen – see on teie keha, mis muutub. Tõeks osutub teie mõistus, Suur Mõistus, kõige sügavam teadvus teis, mis ei muutu. Kõik, mida te näete, ei ole tõde.
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar