Gurudev Sri Sri Ravi Shankar, 1990.a. USA, Briti Kolumbia
“Guru Poornima” – nii nimetatakse Õpetaja Päeva, kuid tegelikult on see Pühendunu Päev. Õpilane tuleb õpetaja juurde ja saab teada midagi uut, omandab uut informatsiooni ja seejärel lahkub koolist. Rohkem pole mingit informatsiooni. See sarnaneb sellele kui te vaatate turismijuhti samal ajal kui giid teeb teile ekskurssiooni. Te kasutate reisijuhi teenuseid, et midagi näha. Reisijuht näitab teile kõiki kohti. Samuti nagu liikluspolitsei, kes vahel juhatab teid bensiinijaama. Te lähete ja küsite kelleltki, kus asub see või teine koht, ning tema annab teile mingit informatsiooni. Te võtate selle vastu ja ütlete aitäh. Sellega kõik lõppeb. Kas pole nii? Te käisite algkoolis, keskkoolis, kuidas te seda ka ei nimetaks – algkassides, keskastme klassides. Te kogusite informatsiooni. Te õppisite tundma mikrofoni, töötama arvutil, õppisite matemaatikat, õppisite, et 2+1=3.
See on õppur, see, kes kogub informatsiooni. Aga informatsioon ei ole teadmine, see pole tarkus. On see tarkus? Kui lihtsalt informatsiooni omades kellegi elu muutub, kasvab, siis see pole lihtsalt informatsioon. Kogu see informatsioon ei saa esile kutsuda suuri muutusi. Seejärel tuleb järgija. Ta järgib õpetaja eeskuju. Aga järgija läheb õpetaja juurde selleks, et saada teadmisi, tarkust, selleks et parendada oma elu, et püüelda valgustumise poole. Tal on eesmärk, suund. Seetõttu ei kogu ta lihtsalt informatsiooni, vaid püüab vaadata palju sügavamale. Ta püüab oma elus muutusi esile kutsuda. Ta soovib mõista elu mõtet. Vaat kes on järgija. Järgija on ikka veel kontsentreerunud iseendale. Mõne aja pärast, sõltuvalt isiklikest võimetest, saavad järgijatest valgustunud. Ja seejärel tuleb pühendunu. Pühendunu pole isegi selleks õpetaja kõrval, et saada tarkusi. Ta lihtsalt tunneb rõõmu armastusest. Ta armastab väga sügavalt õpetajat, lõpmatust, Jumalat. Teda ei huvita, kas ta on valgustunud või mitte. Ta ei muretse ei tarkuse ega teadmiste pärast, vaid on iga hetk täidetud jumaliku armastusega, mis on tema jaoks piisav.
Pühendunut võib kohata äärmiselt harva. Õppijaid on kõikjal. Järgijaid vähe. Aga pühendunu on haruldus. Pole midagi ülevat selles, et saada Jumalaks või olla koos Jumalaga. Kas te soovite seda või mitte, aga kõik juba on Jumal. Kivi on ka Jumal. Teie olete ka Jumal. Kõik on Jumal. Pole midagi ülevat soovis Jumalaks saada. Jumal on juba siin. Aga nii ilus on saada pühendunuks. Kas see on teile arusaadav? Kas te soovite seda või mitte, kõik on Jumal. Kusagil puhkes õitsele armastus, ustavus. Kui ustavus on täielikult õide puhkenud, õis on avanenud, siis see on pühendumus, pühendunu.
Veetlevus on kõikjal, te võite kohata armastust, kuid ustavus on tõeliselt harv.
Pühendumine on väga kaunis. Õpilane tuleb õpetaja, Guru juurde silmad pisarais paljude probleemide tõttu. Aga kui ta lahkub, siis viib ta kaasa samad pisarad, kuid nende pisarate iseloom on teine. Need on tänupisarad. Pisarad ikka veel voolavad, kuid need on tänutundest, armastusest. See on nii ilus – armastusest nutta. See, kes kasvõi kordki on nutnud armastusest, teab selle maitset, teab, mis tähendab andumine, pühendumine. Ja kogu maailm rõõmustab selle üle. Kogu maailm igatseb pisarate uue kvaliteedi järele, kibedatest pisaratest magusate pisarateni.
Üks Buddha järgijatest sai valgustunuks. Teda kutsuti Sari Putra’ks. Kui temast sai valgustunu, ütles Buddha talle: “Nüüd mine. Mine maailma, kuuluta ja tee seda sama tööd. Jätka minu tööd.” Sari Putra lahkus Buddha juurest, kuid ta nuttis ja nuttis. Ja inimesed küsisid ta käest: “Sa oled ju valgustunu, miks sa nutad?”. Ta vastas: “Kellele see valgustumine korda läheb. Ta oleks võinud oodata. Mind see isegi ei huvitanud. Ma ei palunud seda kunagi. Kuid rõõm viibida Buddha lauas oli nii suur. Nii ülev on olla pühendunu. Nüüd olen ma sellest ilma. Ma oleks eelistanud seda valgustumisele.” Pole eraldatust. Pole erinevust. Pole distantsi. Sellegipoolest on valgustumisel oma erinev maitse, teine rõõm kui pühendumusel.
Pühendunu ei kuku kunagi. Ta ei saa kukkuda. Selleks pole võimalust. Kui Krišna jättis oma keha, ütles ta Uddave’le. See oli tema poolt öeldud viimane Gita. Krišna ütles Uddave’le pisaratega silmis, pisarad purskusid Krišna silmadest kui ta rääkis: “Need Gopid on nii imelised.” Ta ütles: “Ma ei suuda nii palju ustavust välja kannatada kui palju neis on.” Edasi ütles ta talle: “Mine ja ütle Gopidele, mu pühendunutele, et ainult nemad võivad mind vabastada oma tänulikkuse ja armastusega.” See on nii ilus. Ta oli täis rõõmu. Krišna ütles Uddave’le: “Mine ja ütle neile, et ma tunnen pühendunute üle uhkust.” Ta ütles “ Mind pole taevas, mind pole templites. Ma olen seal, kus laulavad minule ustavad. Ma olen just nimelt seal.”
Pühendumine on selline jõud, mis võib liigutada isegi kaljusid.
Elas kord üks Zen-meister. Nagu budism alati ütleb, on Zen tasakaalustatus, täielik tasakaal. Seega siis, elas kord üks Zen-meister, kes arvas, et on väga valgustunud. Ta käis kõikjal ja rääkis: “ma olen valgustunu”. Ja juhtus nii, et ta kohtas ühte oma õpetajatest. Õpetaja andis talle ühe mõistatuse. Seda nimetatakse – koan. Ja see koan oli järgmine:”Kujul on silmad ja pisarad voolavad tasakesi alla.” Seda kuuldes, oli Zen-meister vapustatud ja ütles: “Selles on mingi sügavus.” Selles armastuses on midagi sellist, et isegi Jumal rõõmustab selle üle.Lõpmatus igatseb teie järele sama jõuga, millega teie igatsete tema järele. Ta ootab, et teid vastu võtta. Jumal püüdleb nii palju teie poole, kui teie püüdlete tema läheduse poole. Seega , kui pühendunu puhkeb õitsele sellel planeedil, siis on Jumal nii õnnelik.
Järgmises suutras öeldakse: saavutades jumaliku armastuse, näeb inimene armastust kõikjal ja kogu aeg. Ainult “See” näeb. Mitte “mina” näeb. Kuhu ta ka ei vaataks, näeb ta Jumalikkust. Mida ta ka ei mõistaks, mõistab ta Jumalikkust. Ainult Jumalikkust on kuulda ja Jumalikkus kuuleb. Mõned teist on märganud, et kui te räägite millestki või näete midagi, eriti sellist, millel on eriline väärtus, mis on täis armastust ja tarkust, siis ei räägi mitte teie. Keegi on veel. Läbi teie räägib Sat Guru. Kui jõutakse Sat Guruni, siis Guru ise vaatab ja näeb teie kaudu. Guru räägib. Ainult See räägib. Ainult armastus räägib. Tegelikkuses on armastus kõigi asjade algus. Kas te pole seda maailma juures märganud? Isegi kui te vihastate, seisab selle viha taga armastus. Kas pole nii? Kui te tõesti millestki ei hooli, siis te ka ei muretse selle pärast.
Muretsemine tuleneb teie armastusest selle vastu, mis on ebapüsiv ja mis pole igavene. Mitte armastus, vaid armastuse objekt toob valu. Mõistate? Kuid iga tegevuse taga seisab armastus.
Selle jumaliku armastuse saavutamine, ainult See näeb kõigest läbi, kuuleb kõike ümberringi, räägib kõike. Ainult Seda on kuulda, ainult Sellest räägitakse, ainult Seda on näha kõikjal maailmas. Kas pole see ilus suutra?
Jumal on pühendunule nii tänulik, kui tänulik on pühendunu temale. Teises kohas ütleb Krišna: “Ma jooksen oma pühendunute järele. Ma jooksen, jälitades neid kõikjal.” .Nii ta ütleb. “Sellepärast, et nad rõõmustavad jumalikus armastuses.” Nendes pole midagi sellist nagu “minu, minu, mina, mina” Nad on täidetud armastusega. Nad ei muretse millegipärast peale selle, kuidas viibida armastuses. Miski ei oma nende jaoks tähtsust.
See, kes on jõudnud selle jumaliku armastuseni, on täielikult keskendunud. Vaadake, kõik tuleb jumaliku armastuse jälgedes. Teadmised, tarkus,. See on alistumine, pühendumise väärtus. Kõik hirmud kaovad. Hirm, see on armastuse puudujääk. Ainult üks võib hirmu kõrvaldada. See on armastus. See on enda pühendamine. See on ustavus.
Siis, järgmises suutras öeldakse. Natuke pikk suutra. On kolme tüüpi teisejärgulist armastust. Meie rääkisime Jumalikust armastusest, kõrgeimast armastusest. Nüüd räägitakse, et on olemas kolm tüüpi teisejärgulist armastust. Teatud maani on teisejärguline armastus muidugi kasulik. Mida siis kujutavad endast need kolm tüüpi teisejärgulist armastust? Üks tüüpidest on Tamas guna tagajärg. Tamas guna tähendab, et inimene tegutseb kogunenud stresside seisundis. Te sõbrustate kellegagi, kuna teil on ühine vaenlane. Kas on arusaadav? Te ühinete selleks, et midagi hävitada. Kuid isegi sellises ühenduses, mille eesmärk on kritiseerida, rääkida või hävitada, eksisteerib grupis teatud lähedus, esineb armastus. Kuid see on absoluutse teadmatuse, täieliku teadmatuse tagajärg. See on ühenduse üks tüüp. Ka siin esineb suur armastus, nagu terroristiski. Teate, terroristid ei tunne hirmu. Kas teate, miks? Sest nad armastavad teatud kindlat ideed. Nad allutavad sellele kogu oma elu. Kas te siis ei näe neid terroriste kõikjal maailmas? Mida nad teevad? Nad annavad endast 100 protsenti. Nad on tõeliselt pühendunud, tõeliselt ustavad, kuid viha, vihkamise ja kurja soovi pinnal. See on tamas tüüpi armastus.
Seda nimetatakse tamaslikuks armastusesks. Kuid on olemas ka rajaslik armastus. Rajaslik armastus tekib muretsemise, üksilduse, kannatamatuse, kire tulemusena. Te arvate, et armastate kedagi, kuid tegelikult ei armasta te seda inimest. Te vaid soovite tema abil saada rahulolu. Teie meel soovib rahuldust. Ajapikku jõuab see lõpule. Kui veetlevus kaob, on ka teie armastus kadunud. Seda tüüpi armastust nimetatakse rajaslikuks armastuseks. See on parem kui terroristi näites, parem kui terroristi armastus. Selles on mõningane egoism. See on armastus loomsetel instinktidel. Kas te olete jälginud loomi, loomad lähenevad üksteisele, kui neid miski köidab. Koerad ühinevad. Kogu maailm paljuneb. Selle taga seisab armastus, teisiti ei saa maailm eksisteerida. Kui koerad teineteist ei köida, ei sigita nad kutsikaid. Maailm, tegevus, millegi tegemine, kõige selle taga seisab armastus. See on loomulik armastus. See on armastuse teine tüüp.
Kolmas armastuse tüüp on see, mis tekib teadmiste, teadlikkuse, tänulikkuse tagajärjel. See on satvalik armastus. Alen oli minu vastu kena. Ta aitas mind, seepärast olen ma talle nii tänulik. Ma olen järgmine kord teda nähes nii rõõmus. Mina kukkusin järve, aga tema tuli ja tiris mind sealt kättpidi välja. Ta päästis mind, aitas mind kui mul oli midagi vaja. Mul oli vaja 10 dollarit, tema andis mulle 20. Ma olen selle žesti eest tänulik. Ma näen temas mingeid häid omadusi. Ta on suurepärane inimene. Seepärast mind tõmbab tema poole. See on satvalik armastus. Ma hindan Torit tema heade omaduste pärast. Ma hindan kõrgelt Divijat selle eest, et ta nii ilustasti laulab, ja teeb nii ilusasti asanaid. Tal on häid omadusi. Võis siis ma hindan kõrgelt Radjšrit selle eest, et temas on see, see ja see hea omadus. Ta naeratab laialt. Ka sel juhul on põhjus, motiiv, mingi konks armastuse jaoks. See on satvalik armastus. Vaadake, seda nimetatakse satvalikuks armastuseks. Kuid need kolm tüüpi armastust on teisejärgulised.
Aga kes seisab nende kolme astme peal? Samuti on kolme tüüpi inimesi, kes on Jumalikkuse poolt armastatud. Ühed on need, kes kannatavad. Kui te käite paljudes kirikutes või templites või isegi vaimsetes gruppides, leiate te sealt inimesi, kes soovivad vabaneda oma kannatustest. Seepärast soovivad nad käia nendes kohtades ja paluda Jumalat: “ Jumal, võta mind ära, vabasta mind kannatustest. Aitab nendest katsumustest. Ma soovin rahu.” Kannatajad nutavad kibedalt. Järgmisena on inimesed, kes soovivad midagi suuremat. Nad võivad mitte kannatada, kuid nad soovivad midagi – valgustatust või veel midagi, leida mõtet. See on armastajate teine tüüp. Mõned inimesed soovivad midagi. Inimesed soovidega. Inimesed kannatustega, inimesed soovidega, aga kolmas tüüp on inimesed küsimustega. Inimesed, kes on imestunud, kes otsivad, uurivad seda mis on, arvates, et peab olema midagi rohkemat. Sellesama maailmaga kõik ei lõpe. On veel midagi selle maailma piiride taga. Seepärast need, kes otsivad elu mõtet, maailma saladust, kuuluvad kolmandasse tüüpi.
Esimesse kuuluvad need, kes kannatavad, soovivad leevendust oma kannatustele. Seejärel need, kes on täidetud soovidega midagi teha, midagi saavutada – kas siis heaolu, valgustatust või veel midagi. Kes midagi soovib, see soovib inimeste ühiskonda. Teine tüüp on need, kes palvetavad. Kolmas tüüp – need, kes otsivad, soovivad teada. Nad ei soovi valgustumist. Nad on lihtsalt täidetud uudishimuga, soovivad teada saada elu mõtet, seda, mis järgmisena juhtub, mida kujutab endast kõiksus. Need kolm inimtüüpi kujutavad endast teisejärgulist armastust. Need kolm teisejärgulist armastust võivad aidata teil jõuda esmajärguliseni. Ja iga järgmine tüüp on parem eelmisest. Rajaslik armastus on parem kui terroristi armastus. Aga armastus, mis tekib tänutundest, on parem isegi sellest armastusest, mis tekib soovimisest. Kõikide ülejäänute meie poolt sooritatavate tegevuste eesmärk on kasvatada seda ustavust, armastust, pühendumise kasvamist. Kõigepealt on meeldivus. Seejärel kasvab meeldivus armastuseks ja armastus pühendumuseks.
Kas te märkasite, kuidas see toimub? Teid köidab kas koer või lind. Te toote selle koju. Ja siis hakkate teda kõvastii armastama. Kui isegi see armastus looma vastu muutub ustavuseks, tähendab, see on läinud õitsele. Vaadake, armastus sureb kui pole ustavust. Kas pole nii? Kui teis pole ustavust, on ainult armastus, kas armastus jääb püsima? Ah? Ei. Kui armastus muutub pühendumiseks, siis pühendumine muutub ustavuseks. Pühendumine – see on fenomen, kuhu valatakse välja teie armastus, mis vastasel juhul muutuks hirmuks või endassesulgumiseks. Teis on palju armastust. Kui te ei piira seda pühendumisega, siis armastus jäigastub ja muutub hirmuks. Kõigil on võime armastada. On vaja teha ainult üks samm., et saada pühendunuks. Õppimine. See on pühendumus. Teate, armees, sõjaväes, just nimelt seda tehaksegi, ei midagi muud. Kiire kõnd on midagi hoopis muud. Seal tehakse kõike, et igaüks pühendaks ennast, pühendaks oma elu. Kas teate, mis toimub teaduslikes laborites? Nendes ilmutatakse mitte sõjaväelikku vaid intellektuaalset pühendumist. Kas pole nii? Võite te leida suure teadlase, kes poleks pühendunud sellele, mida teeb? See pole võimalik. Niisiis, õpetuse eesmärk seisneb selles, et tugevdada teie pühendumust. Justnimelt seda teebki järgija. Kui pühendumine muutub täielikuks, puhkeb järgija pühendununa õitsele.
Seega, Guru Poornima – see on päev täiskuu ajal. Täiskuu meenutab kõigile elu täiust, kui täiuslikuks on muutunud teie elu ja millise täiusega puhkes õitsele armastus. Seepärast rõõmustab pühendunu oma pühendumuses.
