Te olete väsinud? Kui ei, siis väsige! Kui te pole väsinud, siis ei jõua te kunagi koju. Ainult siis, kui te olete väsinud, võite te kunagi jõuda koju ja saate puhata. Siis kui kõik siin maailmas hakkab teid väsitama.
On ainult üks asi, mis teid ei väsita. See on armastus. Sest see on lõpp, see on kodu. Armastus ei saa teid kunagi väsitada. Või olete te kunagi kuulnud: “Oi, ma olen nii väsinud armastamast!”. Te pole seda kuulnud, sest see on võimatu –armastuses väsida.
Te olete väsinud inimeste veenmisest, selgitamisest, lohutamisest, rahulduse pakkumisest. Te võite ju sellest kõigest väsida, kas pole? Te võite väsida naudingutest. Faktiliselt, nauding toob endaga väsimuse. Väsimus varjutab naudingu. Kas pole see tõsi?
Soov nautida viib teid teelt kõrvale, aga viibimine armastuses toob teid koju.
Te liigute ühelt asjalt teisele, seigeldes õnne- ja naudingute otsinguil. Te näete õnne, kuid kui te selle saavutate, siis selgub, et see on kaugemal, kusagil mujal. Seepärast peame me jätkama liikumist. Ja see liikumine on väsitav. Kas pole nii?
Vaadake kogu elule: lapsed väsivad mängimisest mänguasjadega ja soovivad uusi mänguasju. Väsides ühest mängukannist, tahavad nad uusi inimesi, et nendega mängida, uusi meelelahutusi. Kui nad saavad vanemaks, nende mängud muutuvad. Nad soovivad midagi muud.
Nii sarnaneb elu liikumisele ühest väsimusest teise. Millal tuleb siis puhkus? Millal lohutus? Millal siis saabuvad need rahu ja armastus, mis on nii lohutavad, nii värskendavad, igavesed, õnnistavad? Te ei saa asuda rahus kuni pole jõudnud koju. Te võite teele istuda ja natuke puhata, kuid te ei saa sinna jääda igaveseks.
Te võite teha vaheaja. Kiirteel on puhketsoonid. Võib puhata, tõusta ja ringutada, aga te ei saa sinna jääda. Te ei saa seal magama heita ega uinuda. Te ei saa viibida rahus. Kuklas ütleb teie meel teile “Kiirusta. Liiguta.”
Kui te olite teismeline, siis te otsisite midagi muud. Mis kinos uut on? Kuhu minna? Millisele peole? Kui te saate vanemaks, püüate leida sobiva paarilise. Abiellute. Hästi. Väga kena paar. Mis edasi? Teil on oma maja, lapsed. Need, kes on üksikud, arvavad, et abielus inimesed on neist palju õnnelikumad. Abielus inimesed vaatavad jälle üksikute peale ja ütlevad, et neil on palju parem, neil on rohkem vabadust. Võis siis ütlevad nad, et inimesed, kellel on lapsed, on õnnelikumad. Aga inimesed, kellel on lapsed, mõtlevad, et neil saab olema rohkem vabadust siis, kui lapsed suureks kasvavad. Vanemad otsivad kedagi, kes hoolitseks nende laste eest, et vahepael puhata.
Sel moel kulgeb elu, kuid see on väsitav. Te liigute ühelt vaimselt teelt teisele. Te teete neid või teisi praktikaid. Ka see võib olla väsitav. “Oo, ma olen 20 aastat mediteerinud. Nüüd on mediteerimine mind surmani ära tüüdanud. Ma olen nii väsinud. Palun ärge öelge, et ma teeks veel meditatsiooni. Aitab!” Ja pranajama. Unustage see! See on tüütu!
Mida teha? Kuhu minna? See on soovimine, mis teid väsitab, soov teie meeles. Soovimine, püüdlemine väsitab rohkem kui füüsiline töö. Kui te töötate rahuloluga 15 tundi, hästi. Aga kui teil pole soovi tööd teha, siis on isegi 4 tundi teie jaoks väsitav. Kui te selle juures ennast suurepäraselt tunnete – valmistudes õhtuseks peoks või kaunistades kõike jõuludeks, siis te nii ei väsi, isegi töötades öösel mitmeid tunde. Aga kui te töötate ilma igasuguse soovita, siis on teil vaja 4 vaheaega tee või kohvi jaoks, aga pärast tunnete, et olete väga väsinud.
Ärge töötage üldse, lihtsalt istuge ja mõelge – ning te muutute samamoodi kurnatuks. Inimesed raiskavad oma jõudu rohkem mõtlemise kui töötamisega. Mõistate?
Puhkamiseks on üks koht. See on Jumal, alistumine, armastus. Te ei saa puhata kui te pole tõepoolest väsinud ja haige kõigest. Jätke kõik – seda nimetatakse alistumiseks. See on see, millest minevikus rääkisid kõik valgustunud õpetajad. Tehke oma praktikaid, aga kui te ei suuda jätkata, kui kõik on teid nii ära väsitanud, tulge ja puhake. Vaat mille pärast valgustunud õpetajate elupaiku nimetati “ashramiteks”. “Ashram” tähendab kohta, kuhu te võite tulla, et vabaneda oma väsimusest. “A” tähendab – ilma, “shrama” – pingutus. Seal lahustub teie väsimus – nii vaimne kui füüsiline. Teil pole vaja selleks teha mingeid jõupingutusi. Lihtsalt istuge seal valguses.
Seal on valgusallikas, valgus, mis põleb teie jaoks. Teil on vaja ainult istuda selle valguse kätte. Teie olete valgus. Teil pole vaja midagi teha. Ta põleb teile, teie pärast. Teil on vaja ainult sellega ühineda. Lihtsalt istuda seal ja tunnetada kohalolekut. Seal pole midagi teha, lihtsalt istuda, olla osake jumalikkusest. Siis te avastate, et selles maailmas ei saa miski teid väsitada. Te muutute armastuse allikaks. Te olete kodus. Asjad ei saa teid ärritada.
Elas kord üks kuningas, valitseja. Ta oli saavutanud selles maailmas kõik, mida soovis. Kogu Aasia oli tema võimu all. Tema valitsemise all olid tuhanded, miljonid inimesed. Tal olid kõik rikkused, jõud ja rahulolu. Sõrmenipsuga võis ta saada kõike, mida ka ei soovinud selles maailmas. Aga see ei suutnud tuua teda koju. See väsitas teda veel rohkem.
Siis läks ta otsima mõnda vaimset teadvust. Ta liikus paigast paika, korjas asju siin ja seal. Ta töötas mingi aja, kuid midagi ei jäänud püsima. Lõppude lõpuks oli ta nii väsinud, et loobus kõigest. Ka see ei aidanud.
Olla valitseja – ei aidanud. Olla alam – ka ei aidanud. Kord kukkus ta kurnatusest puu alla. Ta ei suutnud leida õpetajat. Isegi kui te leiate õpetaja, siis pole seda lihtne mõista. Nii ta lõppude lõpuks kokku kukkuski. Oli sügis ja sel hetkel kukkus puult kuivanud leht. Kuningas vaatas seda lehte, aga leht lendas itta, kui tuul puhus läänest, ja lendas põhja, kui tuul puhus lõunast. Ta kandus koos õhuga. Midagi välgatas ta peas kui ta seda lehte vaatas. Tegemine, soovimine lihtsalt kadusid temast. Selsamal hetkel ta teadvustas, et käesolev hetk on igavene. Seesama hetk on igavikulisus. Ja ta jõudis koju.
Tehke oma elu selliseks. Leppige sellega, et Jumal hoolitseb teie eest, minge kaasa käesoleva hetkega, ärge kahetsege olnut ja ärge piiluge tulevikku. Olge nagu kuivanud puuleht. Räägitakse, et nii saavutas kuningas valgustumise.
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar