Küsimus: Panditji, on tõepoolest lihtne saada tugevat vaimset kogemust sellises ümbruses nagu see. Aga kui ma lähen tööle, lähen linna äripiirkonda, siis ma tunnen, et kaotan selle kogemuse. Kas te võiksite natuke rääkida, kuidas säilitada seda kogemust selles välises maailmas?
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar: Ennekõike eemaldage mõistusest see kontseptsioon, et need on vastandlikud. Me arvame, et see on maailm, aga see - vaimsus. Kuid need võivad olla koos ja nad on koos. Lihtsalt on vaja kuulmist. Täna hommikul ütles keegi: “Mind on sageli väga häirinud transpordimüra, veoauto hääl või mõni muu müra. Aga täna hommikul me mediteerisime ja täna ma kuulsin seda müra ning see oli nagu muusika.” See on meie valmisolek võtta vastu midagi sellisena nagu see on ja käituda nii nagu te peate käituma antud juhul, antud situatsioonis. See on vaimsus. Käesolev hetk on vältimatu. Mingis situatsioonis tööl võite te vihastuda, te vihastate. Ärge mõelge, et see pole vaimne. Vihastada teadlikult – see on imeilus. Aga kui te avaldate vastupanu, muutute te kurjaks. Te lähete kaduma kurjuse protsessis. Samamoodi on iga situatsiooniga. Ühendage need ja jälgige, et nad täiendavad üksteist.
Nüüd, mis toimub esimestel astmetel harjutajaga, kes asub vaimsele teele? Ta mediteerib ja tunneb ennast rahulikult ja hästi. Aga siis hakkab ta mingil põhjusel muretsema, võibolla läks ta kellegagi tülli. Ta hakkab kahetsema seda, et kaotas rahulikkuse. Pole kahtlust, et te kaotasite oma rahu sel tülitsemise momendil. Isegi kui tüli on lõppenud, isegi selle tulemusena, päev hiljem jätkate te selle üle kahetsemist. Siis olete te ka sel hetkel õnnetu. Kas te mõistate seda? “Oi, ma kaotasin rahulikkuse, eile ma kaotasin tasakaalu.” Seda kogemust kahetsedes viite te selle kaasa järgmisse hetke. Mõistate seda? See jätkub ringi mööda. Te saate uuesti pahaseks oma kahetustunde peale, te ei tunne end õnnelikuna, kogete uuesti viha ja uuesti kahetsete. Nii käite te ringi mööda uuesti, uuesti ja uuesti. Kui te enda peale pahaseks saate: “Ma olen halb, ma ei kõlba selleks. Ma ei tea kui palju aega mul kulub selleks, et saada paremaks.” – te hakkate väga peenel kombel ennast süüdistama ja te kaotate kindlustunde selles, et teil on vaja olla sellel teel. Vaat, mis toimub.
Selleks on meil meditatsioon. Käesoleva momendi teadvustamine, see on ilus, järgmine hetk on ilus. Pühenduge igale hetkele nagu toimuvale, nagu kingitusele. Mis ka ei toimuks, tervitage seda. See on üks jumaliku armastuse reeglitest. Jumalik armastus, see on iga hetke tervitamine, see on toimuv, mis ka ei juhtuks. Siis pole kahetsust, te jääte käesolevasse hetke.
Küsimus: Mis on tähtis laste kasvatamisel?
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar: Süütus.
Küsimus: Millal inimesed hakkasid teid kuulama?
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar: Oi, seda te peate neilt küsima. Mina võin öelda, millal ma hakkasin rääkima.
Küsimus: Panditji, kas te võiksite meile rääkida abielust?
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar: Mida te tahate abielust teada? See on avar teema.
Küsimus: Minu küsimus seisneb selles, et mulle tundub, et on palju erinevaid vaateid ja mõned inimesed arvavad, et kui te abiellute, siis on see kindlasti kogu eluks ja te ei tohi seda kunagi rikkuda. Samal ajal kui teised inimesed ütlevad, et abielludes kasvad sa koos teise inimesega nii palju kui see on võimalik. Seejärel on teil võibolla vaja uut inimest. Siis te liigute edasi ja arenete, võibolla liigute teise inimese juurde. Vaat mis mind tegelikult segadusse ajab. Kas abielu on kohustus kogu eluks või on see kohustus teatud ajaks kuni te kasvate? Vaat seda ma sooviks teada.
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar: Kas te olete jälginud, et teie elus on emotsioonid kümme korda tugevamad kui teie intellekt, teie mõtisklused. Te võite otsustada: “Hästi, ma ei tee seda. Ma luban endale.” Aga kui tuleb aeg, siis on teie emotsioonid nii tugevad. Nad tulevad nagu keeristorm ja uhuvad minema kõik, mis te sellest varem mõtlesite. Abielu – see ei ole midagi, mille üle te otsustate. See pole tegevus teie intellektile. See on kusagil sügaval sisemuses. Te tunnete meeldivust. Te armute kellessegi. Kas pole nii? Ja siis otsustate te olla koos.
Kui te olete koos, siis see, mis tegelikult toimub, on see, et te peate seda olukorda kontrollima. Kui te elate koos kauem ja kauem ja kauem, siis veetlus kaob.
Armastus ilmneb kolmes vormis. Esimene – see on veetlus, seejärel natuke kõrgemal, mõistuse tasandil on armastus emotsionaalne seotus ja seejärel, vaimne vaste sellele on leppimine, allandmine, lõplik pühendumine. Armastuse kulminatsioon kulgeb veetlusest pühendumiseni. Mis toimub, kui te olete kellestki võlutud? Te olete koos nii kaua, et teie tunded surevad. Edasi te ainult arvate, et armastate, aga armastust tegelikult ei ole. Tundub, et armastus on elust mingil põhjusel kadunud. Mitte ainult armastus ei kadunud, vaid kohe kerkib ka teine küsimus – austus. Te austate midagi, mis on teist natuke eemal. Aga kui te ühinete, siis pole väga seda moodi, et te austate teist inimsest. Armastus toob läheduse, kuid läheduses austus kaob. Iga inimene soovib pälvida austust elus. See on abielu põhiline probleem – kui teil veel on armastus, aga on raske leida austust, või siis te tunnete, et teid austatakse vähem.
Teil on vaja armastust mõista. Teil on vaja elada koos armastusega. Mõistmine ei tähenda intellektuaalset arusaamist. Teadvustage kõik dimensioonid ja elu puhkeb õitsele. Ta võtab teise pöörde. Ilma selleta ei saa abielu kindlasti olla see, mis ta võiks olla või mis te arvasite ta olevat, viies teie üksinduse ja tehes teid täiuslikumaks, kindlustades teile toetuse ja muutes teid rikkamaks. Seda kõike ei juhtu.
Küsimus: Panditji, ma sooviksin teilt küsida alistumise kohta. Tundub, et te rääkisite pikalt alistumise teemal ja ikkagi ma tean, et see on raske teema paljude euroopa inimeste jaoks ja ka ameeriklased räägivad sellest palju. Ma olen väga aktiivne oma meditatsioonides. Ma töötan palju oma ettekujutusvõimega. Tekib palju kujuneid ja see on väga võimas, väga rikas protsess. Mingis suhtes näeb see välja minnalaskmise vastandina. Ma räägin endast. Ma leian, et alistumist on meditatsioonis väga raske leida. Minu meditatsioon on väga aktiivne, selles on palju visualiseerimisi, palju tööd mõtetega ja seatud eesmärkidega. See tundub olevat vastand passiivsele mediteerimise moodusele. See, mida mina teen, ei näe välja nagu alistumine. Kas te võiksite mul aidata sellest küsimusest aru saada?
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar: Ma räägin teile teise loo. Elas kord üks inimene, kes raius metsas puid ja seejärel müüs neid. Ta tegeles sellega nii päeval kui öösel – raius puid, korjas kokku ja müüs turul ning elas sellest. Kord kohtas ta pühakut. Neist said sõbrad ja paar päeva pühamees jälgis, kuidas see mees kõike seda tegi. Kaastundest ütles ta: “Mine natuke edasi ja sa leiad vasekaevanduse.” Puuraidur mõtles: “Hästi, kui pühamees nii räägib, siis ma lähen.” Ja läkski. Ta ei olnud osanud kunagi ettegi kujutada, et tal võiks ühel päeval olla isiklik vasekaevandus ja ta saab natuke rikkamaks. Ta läks vastumeelselt ja leidiski suure vasekaevanduse. Ta kaevandas vaske ja müüs seda ning kõik muutus tema jaoks palju lihtsamaks. Tal ei olnud enam vaja puid raiuda, et elatist teenida. Elu muutus palju lihtsamaks. Selle asemel, et töötada iga päev, võis ta töötada kaks või kolm päeva, müüa vaske ja elada palju paremini kui puuraidurina.
Paari kuu pärast kohtas püha mees teda uuesti (võibolla, et paari aasta pärast, aga me oleme ajaga palju heldemad) ja ütles: “Mine natuke edasi ja sa leiad sealt hõbedakaevanduse.” Seekord ei ilmutanud ta sellist vastumeelsust nagu varem, vaid ütles: “Vask on hea.” Ta polnud päris kindel selles, kas tal võiks olla isiklik hõbedakaevandus. Aga ta mõtles: “Kui eelmine kord püha mees ütles, et minust saab vasekaevanduse omanik, siis võibolla on tal ka seekord õigus. Miks mitte minna” Ta läkski ja leidis hõbedakaevanduse, sai palju rikkamaks ning elas väga hästi.
Möödusid mõned aastad ja püha mees kohtas teda uuesti ning ütles. “Miks sa siin peatusid? Sul on vaja minna veel natuke edasi. Seal leiad sa kullakaevanduse.” Ka seekord läks mees edasi ja leidis kullakaevanduse. Temast sai väga, väga rikas mees ja ta arvas, et see on juba kõik. “Oh, ma olen ära teeninud nii hea elu.” Aga püha mees tuli ja ütles: “Ei-ei. Miks sa siin seisma jäid? Mine edasi.” Mees küsis: “Kas tõesti on midagi veel paremat kullast?” “Jah, on olemas teemandikaevandus.” Ja inimene läks ning leidis teemandikaevanduse. Ja jälle, mis juhtus mõne aasta pärast? Te teate seda lugu. Ta kohtas pühameest. Ja edasi? Püha mees ütles: “Mine edasi.” Mees vastas: “ Mul on kõik, mis vähegi võimalik. Mis võib olla veel peale teemantide? Mis seal on?” Ja püha mees vastas: “Mine natuke edasi ja sa leiad minu onni. Mine teemandikaevandusest mööda ja sa leiad minu onni. Selle piiride taga on tõeline õnn.” Püha mees ütles: “Mine sinna ja sa tõepoolest leiad tõelise õnne.” See mees läkski sinna onni juurde ja seal sai temast valgustunu.
Selline lugu. Ärge peatuge selle juures, et te saate suure õnne osaliseks siin. Minge natuke edasi ja leidke Jumala kodu. See on vana lugu, aga nii see on. Te avastate: “Jah, see on suurepärane.” – aga minge edasi, ületage piirid.Lõpuks te tunnete seda põhiolemust ja seda, mis on alistumine. Ärge lükake seda kõrvale kui halba: “Jah, aitab vasest”, vaid jätkake liikumist eesmärgi poole. Jätkake, jätkake, jätkake...
Küsimus: See, mida mina soovin teada, on, kuidas elada füüsilise valuga?
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar: Võtke valu vastu. Ärge püüdke olla rahulik. Kui teil on füüsiline valu, ärge püüdke jääda rahulikuks, sest see loob rohkem ärevust.. On valu? Hästi, lubage tal olla. Laske valu vabaks.Olge koos valuga. Nutke, karjuge, naerge! Tehke sel ajal kõike, mida soovite ja te näete, et teil hakkab kergem. Kui lastel on valus, nad nutavad. Nutt leevendab nende valu. Nuttes nad enam ei kannata. Kas te olete seda jälginud, tähele pannud? Lapsed kukuvad ja kriimustavad end, vigastavad end, siis nutavad kümme, viisteist, kakskümmend minutit. Haav on ikka alles, see pole kadunud, ka valu on veel alles, kuid nutmine vähendab seda. Või tehke mingeid hingamispraktikaid. Ka see aitab valu korral.
Küsimus: Kas te võiksite meile rääkida midagi Kriyast, mida te õpetate?
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar: Looduses on rütm ja kehas on rütm. Te tunnete nälga teatud ajal ja kui loodus annab märku, siis te soovite magada. Kehas on rütm. Teie hingamises on rütm. On rütm teie mõttemallides. Kui te olete jälginud oma mõtteid, siis vahel tunnete te ärritust, vihastate millegi üle, vahel olete õnnelikud või õnnetud. Ka teie tunnetes on peidus rütm. On olemas sügavaim Olemise rütm, vaikimise rütm teis. See, mis Kriyas toimub – tuuakse harmoonia kõigisse nendesse rütmidesse alates kõige kaugematest ja lõpetades kõige sügavamatega. Kui need kuus rütmi pole harmoonias, olete te rahutu ja tunnete end õnnetuna. Kui kõigisse nendesse rütmidesse viiakse harmoonia, sügava sukeldumisega hingamisse ja meditatsiooni, siis on õndsus ja rõõm. Te tunnete tugevat elustumist igas oma keha rakus.
Te teete Kriyat grupis kaks korda kursuse jooksul. On vaja 2-3 tundi, et see ära õppida. Seejärel võite te teha Kriyat 10 minutit ükskõik millal. Tehke 5 minutiline Kriya, kui olete ärritunud või tunnete end halvasti ja te tulete hetkega käesolevasse momenti. Te tulete praegusesse hetke. See elustab teid väga. Ja aitab inimesi.