Kogu tegevus, millega me oleme seespidiselt hõivatud, on vajalik selleks, et iseenda eest põgeneda. Me väldime olemist iseendaga. Me püüame hoida ennast tegevuses tehes seda või teist, aga me ei leia rahu. Isegi ükskõik millises vaimses tegevuses, suvalises meditatsioonis või tegelemises enesearendamisega, esinevad ootused, lootused ja ambitsioonid, mis viivad meid eemale käesolevast hetkest. Üks või teine soov tõmbab meid kõrvale.
Vaikimine tähendab viibimist meie tegeliku olemuse allikas. Seni kuni me ei heida kõrvale soove, ei suuda me viibida vaikimises. Vaikimine – see pole ainult kõne puudumine, vaid meele vaigistamine. Iga soov on püüdlemine suurema ja suurema rõõmu poole: “Mis on veel rõõmustavam?” Enne kuni room jõuab tekkida, põhjustab soovimine valu. Kui õnn saabub soovide täitumisest, siis ootamatult ilmub ka hirm see õnn ja rõõm uuesti kaotada. Kui rõõm möödub, siis toob mälestus temast jälle valu. Sel hetkel, kui inimene mõistab õnne ilmnemise tegelikku olemust, tõuseb ta kõigest õnnest ja murest kõrgemale, kõrgemale rahulolust ja valust. Sel samal hetkel teadvustab inimene enda tegelikku olemust. Lihtsalt olla siin – see on õnn, see on tegelik ja tõeline õnn.
Meil on nii palju konkse, millega me ennast tagasi hoiame. Meie meel hoiab meid konksu otsas. Meele sfäärides me kaotame ennast ja “Mina” läheb kaduma. Siis, kui te vaatate televiisorit, läheb vaataja kaduma ja te sulandute tegevuses, mis toimub ekraanil. Te samastute sellega, mis toimub televiisoris. Kui te suudaksite teadvustada ennast vaadates mind, siis te näeksite, et kõik nähtav, kõik suhtumine - need muutuvad, muutuvad ja muutuvad. Vahel on aistingud, mõtted ja vibratsioonid, mida te kogete, meeldivad ja vahel ebameeldivad. Ja mis siis? See kõik läheb mööda. Selles maailmas ei peatu miski kunagi. See on katkematu vool. Mis tundus olevat suur saavutus ja õnn eile ei tundu sellisena enam täna. Ja ometi me jätkame jooksmist selle ja teise järele. Ainult siis kui jooksmine lõppeb, saab meie olemus avalduda.
Inimesed tulevad ja soovitavad teil järgida mingit teed ja annavad teile suuri lubadusi. Teie tee alguses on see hea ja äratab teid. Natuke hiljem aga tõeline otsija mõistab ja ületab tendentsi selle või teise järele joosta ja jääb pidama oma isiklikus südames.
Te olete kõik, mis te püüdlete olla. Teil on kõik mida te vajate ja satguru või õpetaja avab teid. Ükskord te leiate õpetaja keda te vajate ja lõdvestute täielikult. On olemas õiepung ja see puhkeb õitsele iseenesest. Kui te õienuppu näete, te lihtsalt ootate. Ootate ilma igasuguste ootusteta. Tavaliselt me ootame mingite ootustega. Me pole õppinud isegi õnnelikult ootama. Mis juhtub siis, kui me ootame ootustega? Aja möödudes muutub ootus meelepahaks ja meelepaha loobumiseks. Jätke kõik ootused! Olge valmis praegu ja lihtsalt oodake. Valmisolek oodata lõpmatult, valmisolek oodata kuni nähtus ilmneb iseenesest, see on mehisus.
Väga pinges inimene ei suuda üldse oodata. Juba mõne minuti möödudes muutub ta rahutuks. Kogu pinge ja rahutus ilmnevad ootamise protsessis. Te võite seda näha lennujaamades, bussijaamades, raudteejaamades, kus inimesed vaatavd kella iga minuti järel – oodates, oodates,oodates. Rõõmu hetkedel ei pane te aega tähele. Kui te puutute kokku oma tunnetega, ei märka te aja möödumist. See pole raske. Kui teie väike mõistus on rahutu, siis on aeg suur koormus. Ta on väga rõhuv. Ja tulemusena inimene püüab seda hetke vältida ja selle eest põgeneda.
Vaikuses on ootus. Tõeline palve – see on ootus. Lihtsalt istuda ja oodata. Kui sajab vihma, siis sajab, kui valab paduvihma, siis valab, kui paistab päike, siis paistab kindlasti. Kui te muretsete, siis te lihtsalt hoiate liikumist tagasi. Mittevalmisolek oodata tarib teid allapoole. Valgustumine – see on oskus oodata. Oodata lõputult. Kas lõpmatus, Jumal, õndsus ärkab või mitte – see ei oma tähtsust, mina olen valmis. Juba üksi see valmisolek viibida hetkes, ootuses – see teeb kogu töö. Selle jaoks, kes oskab oodata, ei ole elus kiiret.
Kui ma ütlen, et oodake, siis see ei tähenda olemist mitteaktiivne või laisk. Ootusel pole midagi ühist aegluse või laiskusega. Ootusel pole midagi ühist sellega, et olla mittedünaamiline, liikumatu ja mitteaktiivne. Olla aktiivne, see on midagi muud kui olla ärritunud või rahutu. On inimesi, kes lihtsalt istuvad, liigutavad käsi ja jalgu, jätkavad rääkimist, klatšimist ja midagi sellest ei juhtu. Kogu see tegevus on nende rahutuse tulemus. See ei sünni õndsusest, õnnest ega rõõmust. Te ei saa arvustada või kritiseerida kedagi rõõmust. Rõõmust võite te ainult jagada teadmisi. Tegeledes kõigi nende väikeste asjadega enda ümber, isegi rääkides vaimsetest asjadest ja meditatsioonist, peate te olema kontaktis iseendaga. Kui kogu tegevus on rahutuse tulemus, siis on ta kasutu. See on just nimelt see, mida teeb enamus inimesi. Kogu nende tegevus ja kõne on põgenemine. Kõik nende jutud ja kõned, isegi meditatsioonipraktikad, see on põgenemine selle eest, et olla seal kus nad on, iseendaga.
Me hoiame oma elu teistes asjades. Meie elu ei lõpe ainult selles kehas või eksistentsis. Kui keegi tuleb ja ütleb teile “ sinu auto ärandati”, siis te tunnete kohe nagu te oleks midagi kaotanud, nagu oleks teist tükk ära lõigatud. Midagi teist on kadunud ja te pole enam rahulik. Kui te suudate vahet teha “minal” ja “minu omal”, siis te avastate kui tugev ja rikas te olete hetkel, kui püsite oma olemuses. Selles maailmas ei ole midagi, mis võiks teid kõigutada. Ei ole midagi, mis võiks teid õnnetuks teha. Niimoodi ärkavad sisemise väärikuse ja rahu tunne teie elus. Te olete täiuslik. Te olete samasugune jumala poeg nagu võib olla iga teinegi. Te ei ole patune ega eksinu. Te olete selle maailma looja, teie ise olete Jumal. Hakake käituma sellise väärikusega juba täna. Väärikus inimeses pole tema oma. Tegelikkuses on väärikuse puudumine tee selleni. Kui te ei tea, et te olete tõeline loomise allikas, Olemine, Mina, et te olete maailma ja kogu loodu prints, siis te hakkate ennast üleval pidama egoistlikult. Inimene, kellel tõeliselt on, ei hakka puru silma ajama. Puru silma ajamine see on üks, aga tõde tuleb tõelisest olemise allikast ja see on loomulikkus. Käituda väärikalt – see on kartmatus. Vaadake ja teadvustage väikeseid soove, mis teis tekivad. Mis need on? Soov omada, kasutada nagu enda oma. Inimesed hakkavad näiteks koguma asju. Nad kollektsioneerivad suveniire, marke, kive ja kõikvõimalikku. Koguvad, koguvad ja koguvad. Ma tahan seda ja seda. Väikesed rumalad soovid, väga rumalad väikesed soovid siin ja seal. Väikseimas kivikeses, tilgakeses kaotame me kõrgeima, suurima. Meie meel klammerdub väikestesse-väikestesse soovidesse siin ja seal, me kaotame fookuse ja kõrgeima nägemise, päikese ja rikkuse elus. Meie praktikaid nimetatakse sanskriti keeles sadhanaks, mis tähendab rikkust või tõelist rikkust, seda, mis kunagi ei saa kaduda. Seda, mille te võtate kaasa elust elusse.
Olge fokusseeritud ühele ja jätke kõrvale kõik need väikesed, mitteolulised, rumalad soovid. Soovid on alati seotud tulevikuga. Te ei saa soovida möödunut ega seda, mis on praegu olemas. Te ei soovi seda, mis teil on, te soovite alati seda, mida teil pole. Sellel pole lõppu. Pole lõppu soovil omada seda, mida teil pole. Pöörata tähelepanu sellele, mis teil on – see on käesolev hetk. See on tänulikkus. Vaadake seda, mis teil on ja tekib tänutunne. See on peamine vajalik tingimus arenemiseks, kasvuks ja valgustumiseks. Valgustumise olemus – see on olla tänulik selle eest, mis on praegu.
Mida te ka ei sooviks või paluks oma väikese mõistusega – see on väga piiratud. Sel hetkel kui te suudate kõik kõrvale jätta ja allutada oma väike meel suurele, kõikvõimsale tarkusele, lõpmatusele, visandatud plaanile, läheb kõik täide. Loodus teab, mida teile vaja on ja ta on parim kohtunik. Loodus hoolitseb teie eest nii väga ja nii täielikult. Jätke see loodusele. Kui ma ütlen:”Jätke see loodusele” – siis pean ma ka silmas, olge dünaamiline käesolevas hetkes, olge tähelepanelik igal hetkel ja nähke soovide tarbetust. Soovid ei vii teid kuhugi. Isegi soov mitte midagi soovida. Sest see muutub veel üheks sooviks. Lihtsalt teadvustage soovide olemus ja iseloom ning lõdvestuge, lõdvestuge sügavalt. Selleks ongi kõik meie praktikad, kogu meie sadhana.
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar
