Pooja – see on tseremoonia, mis äratab bhakti (armastus). Pooja – see on segu imiteerimisest, austusest, mängulisusest ja armastusest. Austus viib pühendumuseni. Pühendumus – see on sisemine õitsemine. Andke ära kõik ja naeratage ning rõõmustage hetke üle.
Austus – see on jumaliku armastuse tunnus. Seda austust kutsustakse pooja’ks. Pooja tseremoonia imiteerib seda, mida loodus juba teeb teie jaoks. Jumalikkus kummardub teie ees nii paljudes vormides. Poojas annate te kõik jumalikkusele tagasi.
Poojas annetatakse lilli. Lill on armastuse sümbol. Jumalikkus tuli teie juurde sellises armastuse vormide külluses: ema, isa, naine, mees, lapsed, sõbrad. See sama armastus tuleb teie juurde Õpetaja vormis, et tõsta teid jumaliku armastuse tasandile, mis on ka teie isiklik olemus. Teadvustades seda armastuse õitsemist elu kõigis aspektides, pakume me lilli.
Vilju pakutakse selle pärast, et jumal pakub meile vilju sobival aastaajal. Te pakute teravilju, sest loodus varustab meid toiduga. Pakutakse küünlavalgust ja külma kamprihelki. Täpselt samuti pööritab loodus päikest ja kuud teie ümber. Viiruk – see on lõhna pakkumine. Poojas kasutatakse kõiki viit meelt ja see viiakse läbi sügava tundega. Viies läbi poojat, ütleme me Jumalale:”Kõik, mida sa mulle ka ei anna, annan ma sulle tagasi.” Pooja – see on austus ja tänulikkus.
Olete te näinud lapsi? Neil on väikesed tassid ja taldrikud. Vahel nad mängivad, et teevad röstsaiu või teed. Nad tulevad ema juurde ja ütlevad:”Palun, joo teed.” Nad teenivad teid. Tassis võib mitte midagi olla, kõik see on nende kujutluses. Nad mängivad teiega. Nad teevad kõike seda, mida teie teete nende jaoks. Nad panevad nuku magama. Nad toidavad teda ja pesevad. Täpselt samuti on ka pooja selle väljendus, mida Jumal teeb meie heaks. Pooja, see on imitatsiooni, austuse, mängulisuse ja armastuse segu. See on supp, mis on tehtud neist kõigist korraga.
Kui te asute sügavas armastuses, tahate te loomulikult midagi pakkuda. Keegi saatis mulle Kaliforniast suure paki. See oli täidetud maiustuste ja küünaldega. Inimene, kes selle saatis, teab, et ka siin on võimalik saada maiustusi ja küünlaid. Ja lennuposti maksumus on palju suurem kui maiustuste ja küünalde maksumus. Aga armastades soovime me vähemalt midagigi pakkuda.
Tavaliselt, kui te midagi armastate, soovite te seda omada. Aga omamise protsessis muudate te suurepärase asja ebameeldivaks. Pooja on sellele täielikult vastupidine. Pooja tähendab austust ja kummardamist, iseenda pakkumist. Te hindate, kummardate, te teadvustate ilu. Kummardamine – see on kõigest vastand omamissoovile. Tavaliselt ei kulge meie suhted selles suunas. Selle asemel hakkame me nõudma. Mees ja naine, peremees ja teener – eksisteerivad nõudmised. „Mina tegin sinu jaoks nii palju. Nüüd pead sina tegema seda minu jaoks.” Nõudmine on austuse vastand. Suhete säilitamise moodus on austus.
Austage loodut. Vaadake puud austusega. Tundke tänulikkust selle eest, et ta on siin. Ta puhastab mürki, mida me välja hingame. Ta muudab õhu värskeks. Olete te kunagi mõelnud: „Need puud on minu. Päike, kuu, õhk, vesi – kõik kuulub mulle. Kõik need tähed on minu.”? Kui te austate loodut, siis te tunnete seda. Austage oma keha. Pidage meeles, et kui te sööte, siis te pakute toitu Jumalale, kes elab selles kehas. Kui inimesed on mures, siis nad söövad rohkem. Ärge sööge kiirustades ega vägisi, vaid tundega, et te pakute. Ka see on pooja.
Olete te kunagi vaadanud oma hingamist austusega? Olete te kunagi mõelnud: „See hingamine on nii ilus, ta tuleb ja läheb.” Jälgige austusega oma hingamist. Selle austuse sügavusest muutuvad kõik teie mured armastuseks.
Austus viib pühendumuseni, toimub loobumine. Andumine Jumalale toob täieliku puhkuse kõigist muredest, kõigist soovidest. Elu põleb erinevate soovide paljususes. Kõigis suundades, elu tundub väsitav. Pühendumine toob selle täiusliku puhkuse – ellu ilmub tervenemine, mis liigub erinevates suundades.
Mõistus otsib alati veetlust, imesid, sündmusi, muresid. Aga kui meel suundub sinna, lakkab veetlevus eksisteerimast. Mõistuse kalduvused – see on pidev miraaž. Ta on alati kusagil eespool, alati kusagil mujal. Kui pühendumise tuli on süüdatud, sulab mõistuse püüdlus kui vaha. Sel ajal kui mõistus sulab, muutub pühendumuse tuli järjest elavamaks ja intensiivsemaks.
Kalduvused – see on alati väline aspekt. Pühendumine – see on sisemine õitsemine. Pühendumus algab seal, kus te olete. Samal ajal kui kalduvus on miski, mis tõmbab teid eemale teie tõelisest minast. Veetlus ei kesta kunagi kaua. Kuni te pole süttinud pühendumises Jumalale, jääb teie elu rahutuks. Pühendumises, selles põlemise protsessis, tekib teis igatsus. Kui on igatsus, siis teadke, et on ka armastus. Need on ühe ja sama mündi kaks külge, nad ei saa olla eraldatud. Tavaliselt, kui tekib igatsus, siis me kiirustame seda hävitama. Kuid igatsus on õnnelik juhus ja ta on imeilus. See muudab teie meele nii täielikult.
Pühendumine on teie olemus. Kui te puhkate oma isiklikus olemuses, pole mingit konflikti. Kuid tavaliselt me tunneme konflikti. Me tunneme end halvasti oma negatiivsete omaduste pärast või selle pärast, mida tegime. Õpetaja on see, kes võtab teilt kõik raskused, mida te ise ei suuda kanda ja süütab teis jumaliku armastuse. Andke kõik Õpetajale: oma viha, ärrituvus, kõik oma halvad tunded ja head tunded. Teie negatiivsus kisub teid alla. Teie positiivsed omadused toovad teis esile uhkuse ja kõrkuse. Kogu teie elu muutub suureks koormaks. Kui te kõik selle ära annate, te vabanete. Te muutute kergeks nagu lilleõis. Te võite jälle naeratada ja hetke üle rõõmustada. See, mis teile alles jääb, on puhas armastus.
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar